Inimene on Kõiksuse miniatuurne koondmudel, ideaaljuhul peaks temas kõik tasakaalus olema. Kuna maailm meie ümber on pidevalt muutuv ja arenev, siis jääb ideaalne tasakaal inimesele kättesaamatuks, aga samas ilusaks eesmärgiks. Ühtlasi annab see õppimiseks vajaliku suuna. Inimesel on raske endale teadvustada, et suures plaanis oleme kõik ÜKS. Inimese tasakaal ja ka tervis sõltub otseselt oskusest austada elu enda sees ja ümber. Raske on mõista ka seda, et kõik, mis elab, on ka vajalik. Selle eitamine tekitab varjamise ja varjamine omakorda valetamise. Valetamine vajab pidevat kontrolli, et tõde välja ei tuleks ja see nõuab suurt energiakulu.
Mida suurem vale, seda rohkem energiat kulub. Pidev energiakulu mõttetule asjale tekitab väsimuse. Kui leiame asja mõtte, leiame ka tõe. Tõe leidmisega vale taandub ja siis taastub ka elujõud. Vaenlased tekivad valest suhtumisest, mis omakorda tekitab vale suhtlemise. Ausus ei ole kaasasündinud nähtus ega omadus, vaid inimese arenemise tulemus. Kui keegi kelleltki midagi varastab, siis teeb ta seda mõttega, et ei pea ise midagi vastu andma. Aga selles maailmas eksisteerib energia jäävuse seadus. Kui kogu aeg juurde tassida, ilma ise midagi välja andmata, tekib ülerõhk ja plahvatuseoht. Nii kaotatakse lõpuks kõik. Omaniku asjad on laetud tema energiaga. Kui inimene on aus, siis kiirgavad tema asjad sarnast energiat ja valgust, mis loob omaniku kaitsevälja. Varas saab tegelda aga vaid varjatult, pimedas ja salaja. Saamahimu ei lase kaitseväljal tekkida.
Läbini ausa inimese energiaväli on kõrgema energiasagedusega ja jääb varastele kättesaamatuks. Perekonnas mõjutab aga kõigi liikmete energia, mõjutab ka nende inimeste energia, kes on lähedased või sõbrad, kellega läbi käiakse ja suheldakse, mis mõjutab ka ausa inimese energiavälja. Inimesed näevad elu läbi oma isiklike “maskide” ehk energeetiliste struktuuride ja need praktiliselt objektiivset informatsiooni ei sisalda. Kui laps sünnib, hakkab ümbritsev ühiskond temast kohe “täisväärtuslikku kodanikku” vormima ja teda kasvatama. Sünnist alates kängitsetakse laps “maskide” sisse ja see jõuab lõpule umbes murdeeaks. Siis hakkavad “maskid” tööle ja tugevad natuurid hakkavad protestima. Täiskasvanud õpetavad lapsele, kuidas asjalood elus on, kuidas peab käituma, kuidas on hea elada ja nii õpetavad ka lapse vaetama. Lapsele öeldakse, et “valetada ei tohi” ja karistatakse selle eest. Samas täiskasvanud ise valetavad ja õpetavad ka lapsele, kuidas vastavas olukorras tõde varjata või väänata. Laps ei suuda neid vasturääkivusi endasse kuidagi mahutada, ta käitub spontaanselt ja ausalt. Selle eest aga saab hoopis karistatud. Nii tunnebki inimene täiskasvanuks saades aina sagedamini, et see, kes peeglist vastu vaatab, ei ole tema ise.
Kui inimene kaotab täielikult sideme oma tegeliku olemusega, pole seda enam võimalik taastada. Kui vanemad ei võta vastutust lapse kasvamise eest enda kanda, tunneb laps end kaitsetult ja kaob usaldus vanemate vastu. Inimese iga valminud mõte siirdub teistele tasanditele ja ühineb oma iseloomule vastavate negatiivsete või positiivsete energiatega. Mida enam on inimene iseenda peremees, seda rohkem alluvad tema mõtted, sõnad ja tegemised tema enda mõjule. Suur karma seadus ütleb, et mida külvad, seda lõikad. Mida iganes inimene endast välja laseb, millist energiat kiirgab, see pöördub tema juurde ka tagasi. Tugev positiivne kiirgus kaitseb välise halva eest, kergem on hingata ja elada ausaks jäädes.
NB! Lehekülje sisu kopeerimine ei ole lubatud OÜ A.J.A. Grupp kirjaliku loata. Täpsemad lehekülje kasutustingimused leiad siit.
Kui soovid lisada siia lehele kommertsartiklit kliki siia.
